Majandus- ja sotsiaalinstituudis valminud Eesti Piimanduse Strateegia 2012-2020 taustauuring kirjeldab piimatootmise olukorra muutumist viimase kümne aasta jooksul ning vaeb sektori tulevikuväljavaateid. Kokkuvõte näitab, et kuigi 2001-2010 on Eestis piimalehmade arv 26 protsenti vähenenud, siis on samas ajavahemikus piimakus lehma kohta keskmiselt 36 protsenti tõusnud. Lätis ja Leedus on sama näitaja vastavalt 25 ja 24 protsenti. Tänu tootlikkuse tõusule on piima kogutoodang jäänud Eestis kümne aasta vältel sisuliselt samaks.

„Piimakuse kasvu on taganud Eesti piimatootjate viimase kümne aasta jooksul tehtud investeeringud uutesse lautadesse ja tehnoloogiasse, samuti söötmise ja tõuaretuse areng, milles on oluline osa ka Eesti Maaülikooli teadlastel,“ kommenteeris Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor, professor Rando Värnik.

Piimastrateegia seab Eesti eesmärkideks muuhulgas piimatoodangu ja lehmade arvu suurendamise, ekspordi laiendamise, väiketootmise säilitamise ning piimatoodete tarbimise tõstmise. Olulisemad meetmed on piimatootjate ja -tööstuste investeeringutoetused, nii vertikaalse kui horisontaalse ühistegevuse arendamine, teadus- ja arendustöö suurem kaasamine piimatootmise ja -tööstuste arengu tagamiseks.

Piimatööstus on Eesti toidutööstuse juhtiv haru ning Värniku hinnangul on meil potentsiaali tootmise ja ekspordi suurendamiseks. Tootjate arv on kümne aasta jooksul ligi neli korda vähenenud ning lehmad on koondatud suurematesse karjadesse – üle poole lehmadest on enam kui 300-pealistes karjades, kus toodetakse kaks kolmandikku kogu piimast. See annab tootmisele eelise, sest suurem mastaap annab tihti kulueelise, kuna tootmise püsivkulud on ühe tooteühiku kohta väiksemad.

Kui 2009. aastal langes piima hind Eestis võrreldes eelmise aastaga 30 protsenti, siis nüüdseks on see Euroopa Liidu keskmisele lähemal kui kunagi varem. Samas on käesoleval aastal piima kokkuostuhind hakanud taas langema, kuna maailmas on piimatoodang kasvanud. Kasvanud on aga ka piimatootjate laenukoormus – hetkel ulatub see rohkem kui pooleni nende varast, kusjuures ligi 16 protsendil ületab see kriitilise piiri, mis teeb nad hindade kõikumise suhtes eriti haavatavaks. 

Strateegia taustauuringuid tegi Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituut. Strateegia koostamisel oli initsiaatoriks Eesti Põllumajandusministeerium, partneriteks olid Eesti Maaülikool, Eesti Piimaliit, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Põllumeeste Keskliit, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja Eesti Piimakäitlemistalude Liit. 

Lisainfo: professor Rando Värnik

5.-9. märtsini toimus Eesti Maaülikoolis Majandus- ja sotsiaalinstituudis rahvusvaheline magistritaseme kursus „Ettevõtlus ja innovatsioon maaelu arengus“ Kursusel räägiti lähemalt, kuidas maaelu kvaliteeti läbi ettevõtluse parandada.
„Kui me räägime sellest, et urbaniseeruvas ühiskonnas on tarvis maaelu probleemidele rohkem tähelepanu pöörata, siis on oluline arvestada konkreetse paiga või regiooni tingimusi ja olusid,“ kommenteeris kursuse koordinaator, majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Rando Värnik. „Probleemid kipuvad erinevates riikides siiski sarnanema, selline rahvusvaheline koosviibimine annab nende lahendamisele väga vajaliku perspektiivi,“ arvas ta.

Kursus oli oma valdkonnas ainulaadne esiteks oma temaatika poolest – varem ei ole maaelu kontekstis innovatsiooni ning ettevõtluse aspekte niivõrd süstemaatiliselt läbi töötatud. Samuti ei ole varem selleteemalist diskussiooni nii rahvusvahelisel tasandil korraldatud.

Tudengeid rakendasid nädala jooksul erinevaid aktiivõppe meetodeid – nad lahendasid juhtumeid, õppisid metoodikat ja käisid õppevisiidil Nopri Talumeiereis. 19 tudengi näol oli esindatud Brasiilia, Hispaania, Kanada, Ukraina, Hiina, Tšehhi, Läti, Leedu ja ka Eesti. Lektorid olid pärit Eestist, Lätist, Leedust, Taanist ja Vietnamist.

Kursust rahastas BOVA ülikoolide võrgustik.